Küll on tore lauagaaaa hangest alla lastaaa...

Aastal 2014 käis Raspel Andorras. Andorra mägedes olles 5. märtsi hommikul üllatas meid põlvedeni lumi. Tegemist oli samas ka vastlapäevaga. Vastlapäeval tuleb lasta korralik liug. Lumelauasõidu puhul võib enamasti arvestada mitmete väga korralike ligudega päeva jooksul. Aga hommikune põlvedeni lumi tähendas seda, et kõik tõstukid olid kinni. Lund oli ööga tulnud nii palju, et radade hooldamine ei olnud mõttekas enne seda, kui lumesadu oli lõppenud. See tähendas seda, et kõik tõstukid olid suletud. Suur ind oli siiski teha üks vastla liug. Selleks võeti oma väikesed jalakesed kõhu alt välja ja roniti suure vaevaga umbes 30 meetrit ülesmäge, et teha siis see üks vaevaline liug.

Ka sellel korral juhtumisi jäi vastlapäev reisi sisse.

See oli nüüd intro...

Tegelikult tähendab vastlapäeva hoopis midagi muud. 2014 aasta reisiga panid Mart ja Raspel aluse traditsioonile - hernesupi keetmine. Tol korral tuli see nõnda hea, et mõlemad kaks potti lakuti puhtaks juba esimesel õhtul. Sellel korral ilmselt see nii hea ei tulnud - kolme poti lakkumiseks läks 2 päeva.

Kogu eelnevat täiendas üllatus - kolm pätsi muhu leiba ja kaks pakki meresoolaga võid. Kogu eelnev oli tõsine hitt - kõik sõid ennast üle.

Korralikult vastlaõhtusöögilt ei tohi puuda ka vastlakukkel. Kui eelneval õhtul küsiti, kes homme vastlakukleid teeb, siis Raspel näitas näpuga Karina poole. Suurema protestita võttis Karina selle ülesande kavva.

Vastlakuklite puhul tuli aga veidi loomingulisem olla, sest vastlasaia ei ole Austrias niisama lihtsalt saada. Poest leiti magusat saiakest ja hommikusöögialaust virutati moosi. Kõigest eelnevalt nimetatust sai kokku maitsev "vastlakukkel".

Tegelikult sai ka mäel käidud...

...ja kõvasti kukutud. Kukkumise järel võib tuju olla ikka päris rõõmus.

Tavaliselt, kui mitte millestki rääkida pole, räägitakse ilmast. Ilm oli nähtavuselt kesine ja tõstuki peal olles võis näha järgnevat pilti.

Kogemata eksis galeriise ka üks Raspeli pilt.

Karina lumelauasõidu õppimise raames läks päev korda - napilt sai selgeks üks pööre, Ülejäänud eesmärgid vajavad veel saavutamist...

Almost junior steps

27. veebruarile eelneval õhtul käisid paljud St. Anton-i peal erinevates stripiklubides. Kui hakata uurima Google'ist millistesse stripikubidesse on ka võimalik minna siin, siis saab eitava vastuse. Kui nüüd asjaosalistelt täpsemalt järgi pärida, siis olid stripiklubid küll, kuid kõik naised olid suusariietes. Ja mitte ainult naised. Väidetavalt kõik kohad, mis nägid väljaspoolt välja, kui tüüpilised stripiklubid, olid tegelikkuses hoopis tavalised klubid. Ja kuna selle väljauurimine "võttis nii mõnelgi parasjagu aega", siis jõuti mäele vara-lõunal. Ja siiski jõuti peaaegu otsemaid kustutama teadlikkust eelmisest õhtust esimesse ja ainukesse mäe peal olevasse toitlustusasutusse.

Üks sellistest oli Käärel, kes juhtumisi mäele tulles leidsi 50€, mille eest ta lahkelt kõigile kogu raha eest välja tegi.

Kuid kahel inimesel seltskonnast on vähemalt esimese kolme päeva jaoks väga kindel eesmärk olemas, mille kallal töötada. Ei võetud eeskuju teistest trotsides kõike seda, kuidas tutvustatakse uustulnukatele suusa-/lumelauareisi olemust - rohke alkohol ja pidurdamatu sotsialiseerumine. Teise päeva hommikul lennutati kiirelt hommikulobi sisse ja võeti tee mägede poole.

Kuigi esimesel päeval sai väga kõvasti kukutud, ei näinud päeva algus sugugi morn välja. Otse vastupidi nagu pildilt näha. Sellist sära ei olnud võimalik leida ühegi teise inimese näost, kes sõitis bussiga tõstukite poole.

Mõnede hetked hiljem pärast lugematuid õpetlikke kukkumisi lummas meeli päikesepaisteline ilm, mis pakkus uskumatuid vaatepilte lumistele mägedele.

Mõne pildi peale jäi isegi üks asjaosaline.

Ja ka teine, kes püüti kaadrisse lõunasel kellaajal enne, kui too lahkus Nortali teenistusse. Mis muidugi on kahju, sest mägede taustal olev kaunitar ei ole korralikult pikemalt puhanud kindlasti juba üle aasta.

Mis sellele kaunitarile imestuseks tuli oli see, et lumistel mäenõlvadel saaks vabalt bikiinides päikest võtta. Kahjuks, või siis hoopis õnneks (kuidas kellelegi), jäid need maha. Kuid selle avastuse Heureka! naeratus sai jäädvustatud.

Neiu Nortali käsutusse andmise järel, sai jätkata tavapärasema lumetripi osaga, milleks oli kadunud isikute söögikohas ootamine, mida vürtsitasid lällari vahendusel uskumatute info-, mõtte- ja naerukildude jagamised.

Päevast sai ka mitmeid videoülesvõtteid tehtud. Kuid nende jagamiseni peab ootama pikemalt, kuna siinne internet annab veidikene soovida.

 

Baby Steps

Esimesed beebisammud tehtud - esialgu küll pigem tagumiku peal, kui laual seistes. Kuid Reigo ütles hommikul prohvetlikud sõnad - 3 tunni möödudes esimesed edusammud ilmnevad. Ja nii oligi! (mõistagi koos küsimusega, mida paganat ma siin ikkagi teen)

e

Raspel aga alla ei andnud ning päeva lõpuks võis mind ka püstiseistes mäest alla tulemas näha.

Söögikohtades siin oma dresscode - me sellega kohe üldse kokku ei läinud. Ning kuna menüü oli pikk ja keeruline, siis piirdusime vaid jookidega.

Õhtul hüppas Mart (osaliselt) läbi

Here's Jonny!!

Off we go!

@ the plane with the crew

Avariiväljapääs with benefits

Kuiva suuga laud ei libise

Kui tegemist on mägedesse minekuga, siis tuleb juba varakult lauad libedaks lükata. Vanad targad teavad, et kuiv suu on samuti faktor, mis laual libisemist takistab. Kuidas? Kui suu on kuiv, siis kõik istuvad ainult mäe peal baaris.

Communication communication communication...

Ettevalmistused

Niisiis, kuna Karina kehva ilma ja oma saja muu toimetuse kõrvalt Eestis lauda katsetada ei saanud, siis tuleb viimasel hetkel "kuiva trenni" teha.

Trust me, I'm a professional (in the making) ...